Kitsaskohad aastaaruandekoostamisel  

Raamatupidamise aastaaruande koostamise ja avaldamise eesmärk on anda aruande kasutajale, kellel on aruandest arusaamiseks piisavad finantsalased teadmised, raamatupidamiskohustuslase finantsseisundi, -tulemuse ja rahavoogude kohta asjakohast ning tõepäraselt esitatud informatsiooni, mida aruande kasutaja saaks oma majandusotsuste tegemisel kasutada. Põhiaruannete üheselt mõistetavuse tagavad lisades avalikustatud arvestuspõhimõtted. 

Toon mõne näite asjaoludest, millega mittearvestamine tekitab olukorra, kus aruande kasutaja saab mitteasjakohast ja tõepärast informatsiooni ettevõtte finantsseisundi, -tulemuste või esitusviisi kohta.

Kui valitseb ebakindlus või on nähtamatud kohustised

Väga suur osa probleemidest on seotud juhtkonna hinnangutega, eelkõige nende puudumisega. Juhtkonnale tuleb meelde tuletada, et raamatupidamislike hinnangute andmist ei saa delegeerida raamatupidajale. See on juhtkonna kohustus. Juhtkonna hinnangud võivad oluliselt mõjutada ettevõtte majandustulemusi. On loomulik, et osa raamatupidamislikest hinnangutest ei osutu täpseks, siiski on juhtkond kohustatud tegema hinnanguid oma parima teadmise kohaselt. Uute asjaolude selgumisel tuleb varem tehtud hinnanguid vajaduse korral muuta.

Raamatupidamislike hinnangute tegemisel peab juhtkond vältima liigset optimismi ja võtma arvesse kõiki võimalikke asjaolusid, mis võivad mõjutada varade ja kohustiste bilansilist väärtust. Samuti tuleb arvesse võtta aruande kuupäeva järgsed olulised sündmused ja avalikustada lisades nende mõju järgmiste perioodide finantsnäitajatele.

Põhilised aruandes kajastatavad finantsnäitajad, mis tuginevad juhtkonna hinnangule, on:

• Nõuete ja varude allahindluse summa hindamine;
• Materiaalsete ja immateriaalsete põhivarade kasuliku eluea hindamine ja amortisatsioonimäärade määramine;
• Õiglase väärtuse meetodil kajastatavate varaobjektide väärtuse hindamine ja eraldise moodustamine garantiikohustusteks või poolelioleva kohtuprotsessiga seotud kulutuste katteks.

Aastaaruande koostamisel levinuim viga on nõuete kajastamine, täpsemalt ebatõenäoliste nõuete mittekajastamine. Probleem seisneb eelkõige selles, et juhtkond pole töötanud välja süsteemi, mille alusel nõuded ebatõenäoliseks arvatakse, ja puuduvad sellekohased juhtkonna hinnangud. Võib välja töötada süsteemi, kus näiteks üle poole aasta laekumata arved kantakse 50% ulatuses kuludesse, kuid samal ajal võib suuremate ja üksikute nõuete puhul vaadelda iga nõuet individuaalselt. Tihti aga kiputakse nõuete laekumist liiga optimistlikult hindama.

Ebatõenäoliselt laekuvate nõuete allahindlusel peab juhtkond võtma arvesse eelmiste perioodide kogemust laekumata jäävate nõuete osas ning mitte lähtuma põhjendamatult optimistlikust eeldusest, et olukord on loodetavasti paranenud ja seekord allahindluse vajadus puudub (RTJ 1 „Raamatupidamise aastaaruande koostamise üldpõhimõtted”, punkt 58). Arusaadavatel põhjustel loodetakse loomulikult oma raha kliendilt kätte saada. Siiski tuleb oma varasid aruandes kajastada lähtudes konservatiivsuse printsiibist (RTJ 1, punkt 57).

Teine sama päevakorraline hinnang on varude allahindluse hindamine. Riknevate kaupade puhul on lihtne: kõik saavad aru, millal tuleb varud alla hinnata või maha kanda. Selliste pikalt laos seisnud kaupade varusid, mis otseselt ei rikne, ei ole aga juhtkond tihti valmis alla hindama, väites, et nad suudavad need maha müüa või et need saab tootmises ära kasutada, mille tõenäosus on tegelikkuses aga väike. Kui toode/kaup on moraalselt vananenud, siis ei ole sellel enam esialgse soetusmaksumusega turgu ja toode tuleks kui mitte maha kanda, siis kindlasti alla hinnata.

Kui ettevõtte omakapital on negatiivne

Üldjuhul koostatakse raamatupidamise aruanne jätkuvuse printsiibist lähtudes, v.a likvideerimisaruanded. Seega on juhtkond kohustatud hindama ka ettevõtte jätkusuutlikkust vähemalt 12-kuulises perspektiivis alates aruandekuupäevast. Juhul kui ettevõtte tegevuse suhtes valitseb ebakindlus, on juhtkond kohustatud avalikustama ebakindlust põhjustavad asjaolud aruande lisades. Selliseks ebakindluseks on näiteks asjaolu, et ettevõtte omakapital ei vasta äriseadustiku nõuetele.

Eelnimetatud asjaolu tuleb kindlasti lisades avalikustada ja kirjeldada ka meetmeid, mis on kasutusele võetud, et seda asjaolu likvideerida ehk toodud näites omakapitali taastada.

Samuti tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, kas ettevõtte lühiajalised kohustised ületavad käibevara aruandekuupäeva seisuga. Vastasel korral on samuti vajalikud juhtkonna selgitused ja tuleb hinnata, kas jätkuvuse printsiibi rakendamine on asjakohane. 

Kõiki selliseid ebakindlaid asjaolusid arvestades tuleb hinnata, kas ettevõte tegutseb jätkuvalt või tuleb aruanne koostada, lähtudes hoopis likvideerimise aruande põhimõtetest.

Kui kinnisvara väärtus on langenud

Ettevõtted, kes kajastavad kinnisvarainvesteeringuid õiglases väärtuses, on sellega juba harjunud ja seal üldjuhul vigu ei esine. Iga perioodi lõpus lastakse hinnata, enamasti ettevõttevälisel eksperdil, kinnisvarainvesteeringu väärtust uuesti, kajastades kinnisvarahinna tõusu või languse muudes ärituludes ja -kuludes.

Probleeme on aga esinenud kinnisvarainvesteeringute soetusmaksumuses kajastamisega. RTJ 6 „Kinnisvarainvesteeringud“ punkti 26 järgi kajastatakse soetusmaksumuse meetodi rakendamisel kinnisvarainvesteeringud sarnaselt materiaalse põhivaraga, st soetusmaksumuses, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum ja võimalikud allahindlused väärtuse langusest (vt RTJ 5 „Materiaalsed ja immateriaalsed põhivarad”).

Üks põhilisi punkte, mida eiratakse, on vara väärtuse langusest tingitud allahindluste kajastamine. Unustatakse, et soetusmaksumuse kajastamisel peab hindama, kas vara väärtus ei ole langenud, hoolimata sellest, et esineb märke vara väärtuse langusest.

Sellisteks vara väärtuse languse märkideks võivad muu hulgas olla RTJ 5 punkti 54 kohaselt järgmised asjaolud:

• Vara turuväärtus on langenud oluliselt kiiremini kui aja möödumise või vara tavapärase kasutamise tulemusena võiks eeldada;
• Üldine majanduskeskkond ja turusituatsioon on halvenenud, mistõttu on tõenäoline, et varast genereeritav rahavoog/tulu väheneb;
• Turu intressimäärad on tõusnud, mistõttu varade kasutusväärtuse arvutamisel kasutatav diskontomäär on tõusnud ja vara kasutusväärtus langenud;
• Ettevõtte netovara väärtus on suurem ettevõtte hinnangulisest õiglasest väärtusest;
• Varade füüsiline seisund on järsult halvenenud;
• Varast või varade grupist saadavad tulud on väiksemad planeeritust;
• Ettevõte kavatseb lõpetada mõningaid tegevusvaldkondi või sulgeda mõningaid osakondi või müüa varasid planeeritust varem.

Mõne eelnevalt loetletud märgi olemasolul tuleb teha vara väärtuse test. Sama kehtib ka põhivarade kajastamise kohta. Põhivarade puhul on probleemiks osutunud veel põhivara parenduste, remontide ja hoolduste kajastamine. Tihtipeale on hilisemad igapäevased hoodus- ja remonttööd kajastatud kui põhivara parendus ja lisatud põhivara soetusmaksumusele, kuigi RTJ 5 punkti 31 kohaselt tuleb sellised kulutused kajastada perioodikuludes.

Näiteks on seinte värvimine jooksev hooldus- ja remonttöö ja seega kajastatakse see perioodikuludes. Hoone katuse vahetus on aga põhivara parendus ja selle võib põhivara soetusmaksumusele lisada. Silmas peab pidama, et sellisel juhul tuleb vana katus maha kanda, hoolimata sellest, kas komponent oli varem eraldi arvel või mitte.

Kui on antud või võetud intressita laene

Seoses tulumaksuseaduse muudatuse alusel 1. jaanuarist  2018 tekkinud varjatud kasumieraldiste maksustamise ja deklareerimise kohustusega on ettevõtted üldiselt palju teadlikumad riskidest, mis on seotud osapooltele laenu andmise või neilt laenu saamisega, ning üldjuhul uusi laene intressivabalt enam ei anta/saada. Siiski on ettevõtteid, kelle bilansis on varasemast intressivaba laen.

Tuletame siinkohal meelde, et intressivabasid laene tuleb diskonteerida, kasutades sarnaste tingimustega instrumendi turu inressimäära. Ehk algselt tuleb laen võtta pikaajalise nõudena arvele tema nüüdisväärtuses. Vahe nüüdisväärtuse ja nominaalväärtuse vahel kajastatakse finantskuluna perioodi jooksul, millal laen tagastatakse. Esimese aasta lõpus tehakse kanded intressitulu arvestamiseks, kasutades sisemist intressimäära:

D         Pikaajaline nõue

K         Intressitulud

Jätkates sarnast intressiarvestust, kasvab nõude saldo laenuperioodi lõpuks summani, mis võrdub nõude tasumisele kuuluva summa nominaalväärtusega. Juhul kui laen hoopis saadi, kajastatakse see n-ö peegelpildis ehk pikaajalise nõude asemel kajastatakse pikaajaline kohustis; finantskulude asemel  finatstulud jne (vt näidet RTJ 3 „Finantsinstrumendid”, punkt 29).

AVALDATUD "Raamatupidamisuudised nr 8, 2018"